Reformierakonna narrimüts

Allveelaevaskandaaliga on Venemaa ära naerutanud Rootsi ja tõestanud, et Rootsi võime oma meresügavusi kontrollida ei kannata kriitikat. Sama on Venemaa teinud Ukrainaga, millest ta on möödaminnes nagu küpsest õunast mitu tükki välja hammustanud. Venemaa pilkab kogu Läänemere regiooni ja Balkanitki: Putin on ähvardanud, et kui ta vaid tahaks, võiksid Vene väed olla kahe päevaga mitte ainult Kiievis, vaid ka Riias, Vilniuses, Tallinnas, Varssavis või Bukarestis. Venemaa on narrinud Suurbritanniat ja Portugali, sisuliselt kogu NATOt, sundides nende hävitajaid pidevalt õhku tõusma. Kui meie kaitsedoktriiniks on suurendada heidutusmeetmeid, siis suurendab Venemaa omalt poolt meie narriks tegemise meetmeid.   

Venemaa narrimistel on laiem välispoliitiline aspekt, kuid iga ohustatud riigi jaoks ka sisepoliitiline – kui narrina me oma sisepoliitilises marinaadis Venemaale paistame ja kui suur on tema jaoks meie tõsiseltvõetavus. On enam kui tõenäoline, et kui Ukraina kriis on külmutatud, siis katsetab Venemaa mõne NATO riigi ründamisega, valides kõige nõrgema, ja võimalik, et see on Eesti. Kui see rünnak õnnestub ja artikkel 5 ei toimi, siis ilmselt lööb ekraanile lõpusilt: Game over.

Selle narritamismängu taustal tundub, et me ei võta sellega kaasnevat ohtu piisava tõsidusega ja mängime poliitmänge, mis seda ohtu ignoreerivad. Oleme unustanud selle ohu nii oma pikaajaliste probleemide lahendamisel, et viia läbi struktuursed reformid ja muuta riik efektiivsemaks, vabastamaks ressursse olgu või oma kaitsevõime tugevdamiseks, ning ka oma igapäevastes tegemistes. Seoses lähenevate riigikogu valimistega on võimuparteid seadnud eesmärgiks küll oma valimisedu kindlustamise, kuid jätnud julgeoleku tahaplaanile. 

Tõsi, Reformierakond on võtnud julgeolekupoliitika üheks valimisteemaks, pühenduses sellele ilmselt siis pärast valimisi, samas kui tänased otsused pigem õõnestavad seda. Kuidagi teisti ei saa käsitleda praeguses julgeoluolukorras välisministri Urmas Paeti väljavahetamist selles ametis uustulnuka Keit Pentus-Rosimannuse vastu, keda pealegi saadab komeedina Autorollo skandaal, millel on nüüd kõik eeldused omandada välispoliitiline mõõde. See nõrgendab nii välisministri positsiooni kui ka valitsuse ja  riigi tõsiseltvõetavust.

On spekuleeritud, et ennekõike on selle manipulatsiooni taga Reformierakonna soov parandada positsioone valimistel ja koristada jalust ära ettevõtjaid keskkonnatasudega pitsitanud ja ebapopulaarne keskkonnaminister, pukseerides ta Paeti asemele ja sundides viimase omakorda Euroopa Parlamenti. See on Pyrrhose võit.

Kujunenud  julgeolekusituatsioon eeldab riigi tüüri juurde võimekaid rahvusvaheliselt tunnustatud tegijad. Kui räägime välispoliitilistest võitudest, nagu seda on näiteks USA presidendi Barack Obama visiit Eestisse, siis pole selle taga äsja peaministrit vahetanud valitsus, vaid president Toomas Hendrik Ilves. Seetõttu ei ole midagi naljakat Juhan Partsi ettepanekus nimetada välisministriks vähemasti sama kaliibriga mees – Siim Kallas. Suurusjärk on õige, kuid küsimus on pigem selles, et võimu juures olev noorem põlvkond ei taha ega oska sellise kaliibriga „relvast“ enam tulistada.

Nii tuleb tõsiselt muret tunda selle pärast, et valimiste pesuveega lendab solgiämbrisse ka jupike Eesti julgeolekut ja järgmiseks nelja aastaga võib-olla ka riigi jätkusuutlikkus, kui tegemata jäävad struktuursed reformid. Tundub, et parlamendierakond nendega reformidega valimistele ei lähe, piirdudes vaid populistlike ja kosmeetiliste lubadustega. Nõnda pole loota ei efektiivset riiki ega efektiivsemat julgeolekut, julgeolekulisest heidutusest rääkimata, sest selle kaalub üles  narrimüts.